Tondiloss

 Birgitil hakkas samuti puhkus ja ta tuli ka maale. Üksinda maal rassimine pole kuigi tore. Koos Birgitiga on siin aga alati lõbus. Abihoone ruumid olid selleks ajaks liigsest pinnasest puhtaks tehtud ja oli aeg paigaldada veetoru ja kanaisatsioonitoru. Panin maha 6m pikkuse 125 mm oranži välitoru, umbes 80 cm sügavusele. Peoovisin nii saada kalda u 1 cm meetri kohta. loodan et toimib. Pinnale tõin kõigest 50 mm toru, kuna kraanikausi jaoks pole jämedamat tarvis. Kui jõudsin kanalka trassiga Birgiti ateljee sinani, avastasin nurgast vana laskepesa, mis oli rämpsu täis aetud. Seal oli palju viina ja õllepudeleid, nagu ikka sõdurile kombeks. Kuid ka umbes 600 padrunit, millest osa oli lindis, teised viieste puntidena kuidagi kokku köidetud. Laskemoon oli nii roostes, et polnud aru saada kuidas. Lisaks leidsin 13 püssgranaati. Sellised eboniidist korgiga, mille eemaldamisel käib mõne sekundi pärast pauk. Saksa armee võttis need püssgranaadid kasutusele, kuna need oli mitmeotsarbelised...

Kuna suvepuhkuseni olime mõlemad Birgitiga rakkes, siis saime tagasi maale tööle minna alles jaanipäevaks.  Suur 18 tonnine kopp, millega lasime lisaks kändude juurimisele ka lauda põrandalt mulda koorida. Masinal oli jõudu liialt palju ja selle töö käigus lõhkus ta ära 3-4 meetrit vundamenti, mille olin juba ära silunud ja valmis sinna peale müüri laduma. Nüüd tuli see laiali lamutada ja uuesti üles laduda. Samuti avastasin töö käigus, et üks jupp müüri ateljee ja töökoja ukse vahel. See oli ajapikku ligi 10 cm väljapoole vajunud. Pidin selle tulviku huvides mullani maha lammutama. Samuti talli poolne külg oli täiesti pude. Lõhkusin ka selle maha. Oleks tahtnud juba edasi ehitada aga tulevikule mõeldes tuli need pudedad müürid lammutada sest hiljem oleks võinud see lihtsalt maja kokku varistada. Oh rõõmu, müüriladumine võis jälle alata. Ja tööst puudus polnud.  Minul hakkas puhkus kohe pärast jaanipäeva, kuid Birgit pidi veel kaks nädalat tööl käima. Nii saime koos seal olla ...

Kuna nädalavahetusse jäi minu sünnipäev siis me midagi asjalikku nädalavahetusega ei teinud. Noh nipet, näpet. Külla tulnud vend Lauri sai töövankri ette rakendatud ja ta lõhkus betoonpostid ära, mida kopp oli välja kaevanud. Mõtlesin just et ei viitsi haamriga õhkuda ja laenutan järgmiseks nädalaks piikvasara aga see küsimus sai siiski lahendatud puhta jõuga. Õnneks mitte minu omaga. Birgit niitis pool päeva ja mina trimmerdasin. Tüütu töö. Kuna venna pere oli ka maal siis ööbisime esimest korda oma majas. Panin küll reede õhtul ahju küdema aga magama mineku ajaks oli ahjupott veel jääkülm. Muidu magada oli soe, kuid nägu oli külm ja nina  jäätus. Järgmisel päeval kütsin veel kaks ahjutäit ja see lõi toa mõnusasti soojaks. Magada oli mõnus, minu euroalustest tehtud ürginetu voodi töötas kenasti. Birgit vaid kurtis, et nugis, kährik või tiiger, kes iganes meil pööningul elab, niutsus ja klähvis öö läbi. Ma ei tea millest ta räägib, läbi kõrvatroppide polnud midagi kuulda. Aga nädal...

 Sellel nädalavahetusel läksime maale juba reedel. Võtsime murutraktori “Jhoni” ka kaasa. Niita polnud vaja, kuid pidime viima parandusse jne aga Tanel unustas traktori sisse, aku sai tühjaks ja me ei saanudki seda parandusse viia… aga mis siis! Viime hiljem.  Ma tegelt ei tahtnud sellest rääkida vaid ikka sellest, kuidas Tanel lauda ära lõhkus. Tal on nii, et ta tööd muidu vihkab aga kui kui juba selle otsa kätte saab siis tekib psühhoos ja ei suuda enam asju pooleli jätta. Vahel tuleb teda kommidega toita, sest ise sööma minna ta ei mõista. Õnneks Taneli ema teeb meile süüa ja emale ta vastu hakata ei julge. Sellel nädalavahetusel läks meil nii hästi, et nüüd on laudast järgi vaid vundament. Palke jäi sinna igalepoole vedelema aga tavaliselt kui me tagasi tuleme siis head päkapikud on need ära viinud (päkapikud Kadri ja Leo).  Lisaks lauda lammutamisele istutasime koos Taneliga mände (57 tk). Nüüd on meil oma “metsas” 127 mändi. Loodame, et nad kõik ellu jäävad. Mõned o...

 07. aprill Pärast rasket ja rõhuvat talve, kus maamajale mõtlemine vajus hargnevate mõttelõngade pingereas 37. kohale, veetsime nädalavahetuse maal. Käisime ka eelmisel nädalavahetusel, kuid kuna Tartus sadas lörtsi siis otsustasime, et teeme pesakastid kähku valmis ja tuld. Loomulikult maal päike paistis oli tuulevaikus. Mis seal ikka, see eest sai rabatud sel nädalavahetusel. Vedasime tühjaks vana laudahoone, mille alles eelmisel sügisel enda valdusesse saime. Päev otsa sorteerimist ja tühi ta oligi. Põnevamad leiud olid malmist pargipinkide jalad ja pool tsentrit kaaluv tungraud. Isa arvas, et rehepeksu masina oma. Ma päris veel ei usu, isa luiskab rohkem, kui mina.      08. aprill Laupäeval viisime kogu selle läbu, mida vana laudahoone sisaldas, jäätmejaama. Kärutäie kemikaalide ja prahi ära andmine maksis 12 eurot. Isa oleks ilmselt kõik metsa alla matnud, kui tema oleks pidanud seda probleemi lahendama.  Teel tagasi märkas Piret metsa all pisikesi mände, ...

Räägime natuke siis meie tondilossi ajaloost. See maja kuulus sõjakangelasele major Friedrich Kurele. Lipnik Friedrich Kurg näitas üles vabadussõjas üles mehisust ja vahvust. Riik autasustas teda selle eest vabaduseristiga ning kinkis Hummuli mõisa maadest 25 hektari suuruse tüki. Kurg oli põllumehe poeg. Kure vanematele kuulus Tammiku talu Sangaste lähedal. Friedrichist siiski talupidajat ei saanud ei Tammiku talus ega Lütteni talus, sest ta jätkas karjääri sõjaväelasena. Seetõttu müüdi ta kodutalu maha ja Lütteni talu andis Friedrich rendile. 1933 aastal alustas ta Lütteni uue maja ehitamist. Häärber tehti oma positsioonile kohaselt uhkem, kui tavalised talumajad. Rentniku tütre Helvi Rauga sõnul, kellelt me pool maja ostsime, ütles et Kurg käis maja vaatamas ikka isikliku sõiduautoga. Lisaks on teada, et Kurg armastas ratsutamist ja tal oli ka alati oma ratsahobune. Seega oli ta heal järjel olev mees. Kuid keerulised ajad peatasid maja ehitamise 1939 aastal. Võib vaid oletada, et vi...